Pea 2 aastat on maja ostuhetkest täitunud ja olime jõudnud teise korruse vaheseinte ehitamiseni. Kui esimesel korrusel said vaheseinad betoonpõrandale esimesena paika, siis teisele korrusele jõudsime nende töödega mõned kuud hiljem. Kaldlagi eeldas paljude teiste tööde lõpetamist, rihtimimist ja valmissaamist, kuid siia me viimaks jõudsime.
Materjalid, mida kasutasin
Nagu ka esimesel korrusel, ehitasin ka siin vaheseinad enamasti 39×66 kertopuust. Jäik, tugev ja sirge materjal, mis sobis ideaalselt, et maja ennast ka igast otsast veidi kaudselt siduda. Ostsin nii 3- kui 4-meetriseid juppe, et ka kõige kõrgemas kohas saaks kertopuu kenasti tippu välja ulatuda.
Ühe seina siiski ka 45×95 sõrmjätkatud höövelprussist, mis samuti sirge ja teravate nurkadega materjal, mida lihtne töödelda ja paigaldada. Laiem karkassimaterjal oli vajalik seetõttu, et sinna sisse jääb lõpuks kogu veevärgisüsteem (II korruse kollektor, kanalisatsioon, soe+külm vesi jm).
Paigaldamine
Vaheseinte paigaldamine oli veidi keerukam, kui esimesel korrusel, kuid siiski võrdlemisi lihtne ja loogiline, sest materjali sai kinnitada põrandal otse 22mm OSB ja laes 45×45 siseroovituse külge. Kinnitusena kasutasin 5×70 ESSVE puidukruvisid. Siin töödel õnnestus mul lisakäigu- ja abina kasutada paari päeval ka Duuabl ehitusmehi, mis tegi pikkade juppide hoidmise ja kinnitamise veidi kiiremaks ning lihtsamaks.
Põrandale kinnitades kinnitasin karkassi alla ka 70mm karkassitihenduslindi, et põrand ja vahesein võimalikult helitihedad oleks.
Kõige suurem väljakutse oligi ilmselt kõige alguses asukohtade väljamõõtmine ja seejärel juhtlattide kinnitame horisontaalselt ja sirgelt nii põrandale kui kaldlagedele. Kui need tehtud, siis tuli lihtsalt õiges mõõdus tükid 60se sammuga vahele lõigata ja valmis. Väljakutset valmistas ka vertikaalsete juppides tipust õige nurga alla lõikamine, et nad täpselt ära mahuksid ja karkassivahe korrektseks jääks. Niikui väike eksimus oli, siis pidi mingi klotsi vahele leiutama, et kõik ikka loodi jääks.
Kui kõik puitkarkass paigaldatud, lisasin kõikidesse sisenurkadesse ka L nurgaprofiilid (mõõtudes 50×50 või 30×30, sõltuvalt sellest, mis poest saada oli). Need peaksid kipsialuseid puitnurki paremini ühendama ja ennetama puitkonstruktsiooni “mängimisega” tekkivaid võimalikke pragusid, mis meiesuguse rekonstureerimisprojekti puhul tundus kindlamapeale minek. Kui tegemist ei olnud täisnurkse nurgaga (nt ühendused kaldlaega), siis seal kasutasin PRR 100 nurfaprofiili, kus saab nurka ise määrata.
Siit järgmise etapina lõpetame veel viimased karkassisisesed elektritööd, paigaldame viimase kihi villa siseroovituse vahele ja alustame kipsitöödega.
Sarnased postitused
