2020. aasta detsembrikuus ilmus ajakiri Vegan, kus kaaneloona jagasime oma lugu sellest, kuidas tutvusime, kuidas jõudsime veganluseni ja mida oleme õppinud nii maja ehitades kui maailmas ringi rännates.

Tekst: Anett Rannamets
Fotod: Kristi Heil ja erakogu

Kuigi Marleen Aasat (29) ja Kristjan Kerest (31) teab enamik TV3 ehitussaatest “Naabrist parem”, kannavad nad uhkusega endaga kaasas meeletult erinevaid asjalikke silte. Nad on ambitsioonikusele definitsiooniks ja elav näide sellest, et “kes teeb, see jõuab”. Neist õhkub kergust, kuid samal ajal südikust. Silmale on selge, et elukool on neid juba vormida suutnud, kuid teadmistepagasis on ruumi veel ja veel. Õhin õppida on osa nende olemusest ja see on ka miski, millega nad teisigi soovivad nakatada. Nende jälgijaskond on peagi kümne tuhande piiri ületamas ning tänu suurele fännide hulgale on võimalik neil õpihimu süstida paljudesse teistessegi. Praegu on neil käsil suur projekt, mille käigus saab vanast suvilast noorte esimene oma kodu – loomulikult oma kätega ehitades.

Alustame täitsa algusest – kuidas te tutvusite?

Marleen: Selline ilus ja armas, aga ka veidi ameerikalik lugu. Esimene kokkupuude oli meil korvpalliklubi Tarvas platsil, kus Kristjan mängis korvpalli ja mina olin Tarvase tantsutüdruk. Seitse aastat pärast seda, kui olime maailmas rännanud ja ülikoolides õppinud, tõi internet meid kokku.

Kristjan: Varem me palju suhelda ei jõudnudki, aga pärast pikki aastaid oli meil lisaks Tarvasele tekkinud nii palju muid toredaid ühiseid huvisid.

Enamik teab teid saatest “Naabrist parem” ja seda, et olete usinad ja taibukad ehitajad. Rääkige välja, millega te veel tegelete? Mida õppinud olete?

Kristjan: (Naerab.) Ei oleks osanud ette kujutadagi, et keegi meid nüüd ehitajatena võiks tunda. Aga julgus võtta uusi väljakutseid vastu on kindlasti miski, mis meiega seondub. Tänu saates õpitule võtsimegi hiljuti ette suurema ehitusprojekti, kus oleme vanast suvilast esimest päris kodu loomas, ja sellele läheb praegu ka kogu minu vaba aeg. Elukutse poolest olen jõudnud olla nii täiskohaga korvpallur, erinevate ettevõtete juht kui ka maailmarändur. Olen seigelnud enam kui 40 riigis ja omandanud mitu kõrgharidust nii TalTechis kui Lõuna-Prantsusmaal äriinfotehnoloogia ja ärijuhtimise (MBA) erialadel. Järgnevatel aastatel näen end üha rohkem ettevõtluse valdkonnas, sest mulle väga meeldib luua. Eelkõige väärtust, mis on jätkusuutlik, olgu see siis äri korraldades, kodu ehitades või ringi rännates.

Marleen: Olen kolm aastat Hispaanias kahes ülikoolis õppinud ja lisaks ka Eestis (turundus, ärijuhtimine, tehnoloogia ja innovatsioon). Välismaal õppimine on olnud üks parimaid otsuseid ja mõtlen, et 21. sajandil võiks see lausa rangelt soovitatud olla. Viimased viis aastat olen olnud startup-i maailmas, mida väga naudin. Praegu töötan selle nimel, et haridussüsteem oleks igale õpilasele toetavam ja personaalsem. Olen ka coaching’ut õppimas ja leidnud enda jaoks midagi, mis mulle kogu südamest meeldib. Nimelt coach’i ja coachee vaheline koostöö, mis aitab analüüsida ja mõtestada oma tegevusi. See toetab, kui inimene on ummikus, kuid soovib leida eesmärgid ja nende suunas sisemise rahu ja kindlustundega liikuda.

Marleen, mis on sinu arvates põhilised murekohad haridussüsteemis? Just õpilase jalanõudes seistes.

Marleen: (Ohkab.) Sellel teemal võiks pikalt peatuda, aga paar asja … Haridussüsteem vaatab kõiki õpilasi sama mõõdupuud kasutades, kuid reaalsus on see, et kõigi võimekused on erinevad. Koolist kaasavõetu võiks olla ka holistilisem – õpetada tuleks rohkem seda, kuidas omavahel suhelda, rahaga elus hakkama saada, eesmärke seada ja kuidas üldse õppida.

Sa mainisid ka, et välismaal õppimine võiks olla rangelt soovituslik. Miks nii tunned?

Marleen: See on tõeline self concept clarity (eneseteadvuse selgus – toim.). Järsku mõistad, kes oled, mis elus päriselt meeldib, milliseid inimesi enda ümber tõmbad ja millise keskkonna enda ümber nullist lood. Raske ja veidi ebamugav, aga tõeliselt arendav ja elumuutev.

Kristjan: Olen nõus. Minu õppeaasta Lõuna-Prantsusmaal oli elumuutev ja ei tea erasmuslastest kedagi, kes nii ei arvaks.

Kui esitasin teile ettepaneku intervjuud teha, ütlesite kohe, et teemad, mida ajakirjas käsitleme, on teile väga olulised. Kuidas?

Kristjan: Roheline mõtlemine ja jätkusuutlik eluviis on tõesti meie jaoks olulised teemad juba väga mitu aastat. Ja aasta-aastalt üha rohkem! Selline lähenemine on nii oluline, et mitte öelda kriitilise tähtsusega meie kõigi heaolu silmas pidades.

Marleen: Mu südamesoov on, et inimesed oma toitumist kriitilisemalt vaataksid ning selle kohta rohkem õpiksid, sest väga paljud haigused saavad just sealt alguse – soolestik on meie teine aju, peame selle eest hoolitsema.

Kuidas te ise oma toitumise muutmise juurde jõudsite?

Kristjan: Viis aastat tagasi Prantsusmaal võõras ning tunduvalt kallimas riigis tudengina ja väikese eelarvega elades oli suurim võimalus säästa, süües vähem liha. Avastasin ja guugeldasin, mis toite saab juurviljadest teha. Sellega avanes mulle täiesti uus ja põnev maailm! Aja jooksul lugesin juurde artikleid ja raamatuid taimetoidu heast mõjust. Nii see liha osakaal sujuvalt vähenes, kuni kaks aastat tagasi Nepalis reisides ja sealsest kohalikust taimetoidust ümbritsetuna see laualt sootuks kadus.

Marleen: Minu jaoks sai see alguse, kui 20. eluaastate alguses Londonisse kolisin. Mäletan siiani, kuidas sõbrannaga lihaletti vaatasime ja see sugugi ei kõnetanud. Esialgu jäi liha välja, siis tuli rohkem lugemist, uurimist ning sel teemal arutlemist, millest arenes tasapisi välja täistaimne toitumine.

Kuidas veganlus teie elu muutnud on?

Kristjan: elu on kergem ja seda mitmes mõttes. Kehal, sest toit on tervislik. Meelel, sest olen teinud keskkonnasõbralikuma valiku. Poes, sest vegan-lette on kauplustes tavaliselt ainult üks ja valiku tegemine sellevõrra märksa lihtsam …

Marleen: teadlikkus tervislikkuse osas on suurenenud.

Kui palju teie ümber inimesed taimset toitu söövad ja kuidas sellisesse eluviisi suhtuvad?

Marleen: Sõprade seas on taimne toit väga hinnas, sest kõigile meeldivad uued maitsed ja kerge enesetunne – eks see ole veidi trend ka. Peredel on veidi rohkem aega kohanemiseks läinud, kuid nüüdseks saame suurepärast taimset toitu nii minu kui Kristjani peret külastades.

Kristjan: On tore näha, et ka üldine suhtumine sellisesse eluviisi aina paraneb. Nii teadlikkus kui toodete kättesaadavus on aastate jooksul kasvanud. Nüüd on ka need sõbrad, kes paar aastat tagasi kulmu kergitasid, jagamas elevusega oma lugusid kogemustest lihaasendajatega.

Paljud sportlased kardavad taimetoitu. Kristjan, kuigi sa korvpalli enam tipptasemel ei mängi – kas usud ikka, et taimetoit ja sport võivad käia käsikäes?

Kristjan: tõesti sellisel tasemel ei mängi, kuid armastan jätkuvalt sporti ja puutun sellega regulaarselt kokku nii esiliiga korvpalliplatsil, jõusaalis kui jooksuradadel. Päevad, kus ma midagi sportlikku ei tee, on pigem erandid. Taimetoit on minu aktiivsust vaid toetanud, sest energiatase on ühtlasem, seedimine parem ja vastupidavus lihtsam tulema. Kes pelgavad taimetoitu sellepärast, et tekib segadus, kuidas valku saada – tegelikult on taimse valgu valik väga rikkalik (ja odav).

Kas ma saan õigesti aru, et teie teekond loomsevaba eluni sai alguse eraldi? Match made in heaven, võiks ju lausa öelda!

Kristjan: Idee veganlusest hakkas meis kasvama aastaid tagasi eraldi olles, kuid teostuseni jõudsime koos. Nii lihtne on toidulaua ja tarbimisharjumuste osas ühel lainel olla.

Marleen: Meie mõlema jaoks on tervis ja selle eest hoolitsemine ääretult tähtis ja naudime sellel teemal enese harimist. Oleme üksteisega nii harjunud, et vahel unustame ära, kui sarnaselt elule vaatame.

Kristjan: Marleeni tehtud õhtusöögid on mu tõelised lemmikud! Ta üllatab sageli millegi täiesti uuega. Olen täheldanud, et seniks kuni kapist leiab purgi kookospiima ja kikerherneid, koti riisi või pastat, tüki köögivilja ja maitseaineid, ei lõppe toiduelamused ja kombinatsioonid niipea.

Soetasite endale vana suvila, mille nüüd ise oma koduks voolite. Kui raske on näiteks kodu ehitamisel jätkusuutlike aspektidega arvestada?

Kristjan: Ka kodu ehitamisel on võimalik olla ökoloogiline ja kasutada ainult keskkonnasõbralikke materjale. Kahjuks on selline ehitusviis tänapäeval aga mitu korda kallim. Küll aga läheb sisustuse juurde jõudes pilt juba paremaks ja eelarve osas kergemaks, sest taaskasutusest võib leida kõiksugu ägedaid esemeid – eriti kui kodus ootavad lihvpaber, värvipott ja pintsel.

Esinesite väga julgelt eelmisel hooajal populaarses telesaates “Naabrist parem”. Selle väljakutse vastuvõtmine oli ka ilmselt protsess?

Marleen: Selle “süü” saan enda kanda võtta. Õppijatena oli meil korduvalt läbi käinud jutt, et võiks osata ehitada, siis saaks mõnest iseloomuga projektist oma pesakese teha. Sel hetkel, kui nägin kuulutust, asusin Kristjaniga läbirääkimisi pidama. See ei olnud kerge (Muigab). Ehitusplatsile asusime kontoritoolide tagant ja eelnevat kogemust meil ei olnud.

Kristjan: Vaatamata pikale kõhklusele otsustasin, et see kõik kestab kokku vaid 100 päeva meie elust ja ilmselt on meil õppida rohkem kui kaotada. Ja nii oligi!

Mis see kõige suurem õppetund siis oli?

Kristjan: Eelkõige see, et kõik on võimalik!

Marleen: Pole midagi, mida inimene ei suudaks õppida, kui on valmis sellele pühenduma. Rasked olukorrad kestavad vaid kindla aja. Tohutult aitas teadmine, et väljakutse kestab vaid kolm kuud. Õppisime ka seda, et oleme Kristjaniga suurepärane meeskond.

Jälgisin isegi seda saadet ja tundus, et rahva poolehoiu te ikkagi võitsite ja oma fännibaasi lõite ka, kes siiani kenasti teie tegemistel silma peal hoiab. Kas sellise jälgijaskonna ees tekib ka mingi kohustus?

Kristjan: Tõepoolest, kogusime saate ajal enda ümber nii palju toredaid inimesi ja selles osas valdab vaid tänutunne. Kohustust kui sellist pole meil jälgijate ees tekkinud, sest oleme leidnud rahu selles, kuidas, kas ja millal midagi jagame.

Marleen: Meie ühine eesmärk on julgustada inimesi õppima, ise tegema ja ette võtma asju, mida ei ole enne teinud. Praegune majaprojekt on tegelikult seeme sellele, mida pikas perspektiivis teha soovime.

Te olete palju õppinud, kindlasti ka palju lugenud. Kristjan, ma tean seda, et üks raamatuid, mis su elu muutis, on “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”, mis on ka üks minu lemmikraamatuid. Mis raamatuid te soovitaksite teistel lugeda?

Kristjan: Tõesti, nii on. See raamat inspireeris mind pärast keskkooli lõppu elu natukene teise nurga alt vaatama. Praegu soovitaksin lugeda kaht kohalikku ja väga toredat teost. Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta?” ja Alar Tammingu “Jalutuskäik iseendasse.”

Marleen: Üks raamat, mis mulle kohe pähe tuleb, on Eckhart Tolle “The Power of Now“. Soovitan kõigile seda raamatut, et olla rohkem siin ja praegu. Lisaks võiks igaüks lugeda Don Normani “The Design of Everyday Things”, mis paneb meid ümbritsevaid asju hoopis teise pilguga vaatama. Kui mõnda asja on raske kasutada, siis ei ole see tavaliselt inimese viga, vaid toode pole lihtsalt piisavalt kasutajasõbralikult disainitud.

Olete ka palju reisinud ja reisite ka edaspidi, kui jälle saab. Kas taimetoitlasena reisielamused kehvemaks ei muutu – näiteks rahvustoidud jäävad tihti söömata või mõni rahvuslik kogemus kogemata?

Marleen: Sugugi mitte! Aasias on taimse toidu valik suurepärane ja maitseelamused alati garanteeritud. On kindlad riigid, kus taimse valikuga võib veidi keerulisem olla, kuid oleme alati võimalusi leidnud. Näiteks Tšiilis oli pigem raske taimseid valikuid leida. Sri Lanka ja Bali aga jätsid kustumatud mälestused nii toidu, looduse kui inimeste poolest.

Kristjan: Kui ongi soov midagi rahvuslikku avastada, siis võib üsna kindel olla, et sellele on tänapäeval leitud juba ka taimne alternatiiv. Näiteks Mehhikos leidsin mitu kohta, kus leiduski ainult taimseid taco’sid ja tortiljasid, kuigi nad on ise väga suured lihaarmastajad. Minu parimad toiduelamused pärinevad Sri Lankalt, kus kohalikud karrid viisid keele alati alla, sõltumata sellest, kas sattusin turistirestorani või kuhugi väikesesse ja ülisoodsasse kohalikku sööklasse.

Kristjan, sinu reisikogemustest on saanud ajakirja lugejad juba osa – nimelt kirjutasid meile mõned reisikirjad oma seiklustelt. Aga veel – teil on kindlasti mõni imeline lugu rääkida, mis inimesi reisipisikuga nakatada võiks.

Kristjan: Ei lähe ilmselt kunagi meelest hetk, kuidas Leenuga koos Kolumbias rännates ühel sumedal õhtul paadiretke ette võtsime, et kuuvalgel ühes kinnises lahesopis ujuda. Aga mitte tavalises vees, vaid helendava planktoni keskel. See oli tõeliselt muinasjutuline kogemus, kus ilmselt esimest korda midagi nii mitme meelega kogesime.

Marleen: Minul tuleb kohe meelde, kuidas esimest korda Indoneesias ookeanis sukeldumas käisime. See maailm, mis meid vee all ootab, on nii imeline, et võtab sõnatuks. Loomad, taimed, värvid … Tahtsime vee all üksteisele nii palju näidata ja seletada, aga see vee all väga hästi ei õnnestunud. Siiani räägime ja vaatame pilte sellest!

Kui piirid vanaviisi avanevad, kuhu esimesena põrutate?

Kristjan: Minu südamesse on ilmselt alatiseks koha võitnud troopika ehk esimesel võimalusel võtaks retke taas mõnda Lõuna-Ameerika või Kagu-Aasia riiki. Brasiiliasse ja Mehhikosse sõidaks iga kell tagasi, aga võiks jõuda ka näiteks Guatemalasse ja Filipiinidele.

Marleen: On väike unistus jaanuaris sülearvuti ja seljakott kokku pakkida ning paariks kuuks Balile minna. Oleme seal enne käinud, kuid tunnen, et Bali õhkkond on just see, mida praegu vajan.

Enne jaanuari ja uut aastat ootavad meid veel jõulud. Millised on teie jõulutraditsioonid? Jõulud seostuvad paljudele paratamatult toiduga – millisena teie oma pere peolauda sel aastal näete?

Marleen: Oleme mitmed jõulud Kristjaniga kahekesi troopilistes kohtades veetnud ja need on omamoodi erilised olnud. Sel aastal teeme kapsarulle ja otsime ajakirja vahelt retsepte, mida katsetada!

Kristjan: Pere keskis on peolaud mitmekülgne, kus taimetoidu eest muretseb mu armas õde. Kindlasti proovime sel ajal ka rohkem kõiki põnevaid liha-alternatiive, nagu suitsu- ja norivorstid, Vöner ja erinevad kotletid.

Mis on teie jõulusoov inimestele, kes teie ümber on?

Kristjan: Rohkem armastust, silmavaatamist ja üksteise hoidmist!

Marleen: Kingituste asemel ilusaid hetki ja sügavaid vestlusi. Mängige koos lauamänge, ÄSKi kaarte, nautige küünlavalgust ja jõulumuusikat, ärge unustage õues jalutamas käia, vaadake albumitest vanu pilte ning küsige emade-isade ja vanavanemate käest nende lapsepõlve kohta.

meedia meist reisimine tervis vegan